Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse alus. DP tekitab kinnistuomanikule õigustatud ootuse, et tal on vähemalt lähiaastate jooksul pärast DP kehtestamist mõistlik võimalus DP-s sätestatud krundi ehitusõigus realiseerida. „Lähiaastaid“ väljendab PlanS § 140 lg 1 p 1, s.o „5 aastat“. Samuti on sel seos üldplaneeringu ülevaatamise kohustusega, mis on iga 5 aasta tagant.
Kohtupraktikas on selgitatud, et arendaja peab arvestama, et lähiaastate möödumisel võib kohalik omavalitsus asuda planeeringut üle vaatama ja realiseerimata planeering võidakse ülevaatamise tulemusena kehtetuks tunnistada.
DP kehtetuks tunnistamiseks peab olema legitiimne eesmärk ja kehtetuks tunnistamine peab olema proportsionaalne. Nt võivad DP kehtetuks tunnistamise eesmärgid seonduda linnaehitusega, keskkonnakaitsega, muinsuskaitsega, mis on omakorda seotud avalike huvidega.
DP kehtetuks tunnistamisel võib tulla kõne alla kahju hüvitamine. Täpsemalt võib usalduskahju hüvitamise kohustus kaasneda siis, kui DP tunnistatakse kehtetuks tuginedes ülekaalukale avalikule huvile. Sellisel juhul tuleb asetada isik varaliselt niisugusesse olukorda, milles isik oleks siis, kui haldusakti poleks antudki.
Siiski ei hüvitata igasugust varalist kahju, vaid üksnes usalduskahju. Usalduskahjuna hüvitatakse ennekõike kasutuks muutunud kulutused ehk kulutused, mis on kaotanud DP kehtetuks tunnistamise tõttu oma väärtuse investeeringuna, sest neid ei ole võimalik tasa teenida. See hõlmab nt kulutusi, mis on tehtud DP realiseerimiseks vajalike uuringute ja ehitusprojektide koostamiseks, samuti projekteerimisega seotud konsultatsioonideks inseneride ja arhitektidega. Kulutused, mis on tehtud pärast DP kehtetuks tunnistamise kavatsusest teadasaamist, ei ole üldjuhul hüvitatavad, sest neil ei ole enam põhjuslikku seost haldusakti usaldamisega.