Mis on Skoop 1, 2 ja 3 emissioonid?

Kui lugeda ettevõtete jätkusuutlikkuse teemadel, kohtab tihtipeale termineid nagu “Skoop 1, Skoop 2 ja Skoop 3”.  Neid mainitakse sageli, sest need mängivad keskset rolli ettevõtete, projektide ja organisatsioonide kliimamõjude vähendamisel ning üldises jätkusuutlikkuses ehk kestlikkuses. Vaatame lähemalt, mida need skoobid tähendavad ja miks need olulised on.

Otsesed vs kaudsed emissioonid

GHG Protocol metoodika järgi jagatakse organisatsiooni tegevusega seotud kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogused otsesteks ja kaudseteks. Otseste heitkoguste alla kuulub Skoop 1 ehk Mõjuala 1. “Otsesed kasvuhoonegaaside heitkogused” viitavad heitmetele, mis pärinevad allikatest ja protsessidest, mille üle on ettevõttel otsene kontroll. Näiteks võib see olla ettevõtte energia tootmine biomassi põletamise teel. Kaudsed heitkogused, kuhu kuuluvad Skoop 2 ja Skoop 3, on aga need, mis tekivad ettevõtte tegevuse tagajärjel, kuid mida ettevõte otseselt ei kontrolli. Vastavalt tulemustele on aga võimalik teha teadlikemaid otsuseid ning valida oma tegevuseks sobivamad tooted ja teenusepakkujad, kelle jaoks on kestlikkus samuti oluline.

Miks on emissioonid jaotatud kolmeks skoobiks?

Emissioonide vähendamiseks tuleb kõigepealt mõista ning mõõta, kust need pärinevad. Kolm skoopi ehk mõjuala aitavad eristada erinevaid emissioonitüüpe, mida ettevõte oma tegevuste ja laiema väärtusahela kaudu tekitab.

Miks neid nimetatakse “skoobideks” ja mitte “rühmadeks” või “tüüpideks”? Nimi pärineb kasvuhoonegaaside protokollist (GHG Protocol), mis on maailma kõige laialdasemalt kasutatav kasvuhoonegaaside arvestuse standard.

Kasvuhoonegaaside protokoll ütleb: “Täieliku [kasvuhoonegaaside] emissioonide inventuuri koostamine – hõlmates Skoop 1, Skoop 2 ja Skoop 3 emissioone – võimaldab ettevõtetel mõista oma kogu väärtusahela emissioone ja keskenduda suurimatele vähendusvõimalustele.”

Kolmeks skoobiks jaotatud struktuur pakub selget ja metoodilist raamistiku organisatsiooni KHG jalajälje hindamiseks. Erinevate heiteallikate eristamine loob tugeva aluse vajalike andmete kogumiseks, suurima mõjuga tegevuste tuvastamiseks, eesmärkide seadmiseks ning parendusmeetmete väljatöötamiseks. Skoobipõhine lähenemine lihtsustab ka KHG jalajälje hindamise tulemuste aruandlust ja aitab vältida topeltarvestust erinevate tegevusvaldkondade puhul.

Skoop 1 ehk Mõjuala 1

Nagu eelnevalt mainitud, hõlmab Skoop 1 otseseid heitkoguseid, mis pärinevad allikatest, mida ettevõte kontrollib või omab. Siia kuuluvad näiteks kohapealne energia tootmine (näiteks biomassi põletamise teel toodetav soojusenergia), mehhaanilised või keemilised protsessid ning ettevõtte masinapargist tulenevad heitkogused.

Tüüpiliselt on kõige suuremad heitkogused Skoop 1-s energia- ja tootmissektoris. Nendes sektorites toimub märkimisväärne otsene heide, mis on tihtipeale seotud fossiilkütuste põletamisega energia tootmiseks (nt elektrijaamad, rafineerimistehased) ning tööstuslike protsessidega (nt terasetootmine, tsemenditootmine). Need protsessid tekitavad otseselt suure hulga kasvuhoonegaase, näiteks süsinikdioksiidi (CO2) ja metaani (CH4).

Skoop 2 ehk Mõjuala 2

Skoop 2 emissioonid on seotud ettevõtte poolt sisse ostetava ja tarbitava energiaga. Selleks võib olla soojus-, elektri-, jahutusenergia ning aur. Kui sisseostetav energia pärineb mittetaastuvatest energiaallikatest (näiteks põlevkivist), võivad skoop 2 emissioonid olla märkimisväärsed, näiteks kontoritel, jaekaubanduskettidel, suurtel tootmistehastel ja andmekeskustel, mis sõltuvad sageli intensiivsest elektrienergia tarbimisest valgustuse, kütte, jahutuse ja tootmisprotsesside jaoks.

Skoop 3 ehk Mõjuala 3

Skoop 3 hõlmab kõiki muid kaudseid emissioone, mis ei tulene otseselt ettevõtte omandatud või kontrollitud varade tegevusest, vaid on seotud väärtusahelas üles- ja allavoolu toimuvate protsessidega. Näiteks toodete ostmine, kasutamine ja kõrvaldamine. Skoop 3 emissioonid hõlmavad kõiki allikaid, mis ei kuulu Skoop 1 ja Skoop 2 piiridesse.

Üldiselt on kõige suuremad heitkogused Skoop 3-s näiteks tootmis- ja tarneahelapõhistes sektorites, nagu autotööstus, elektroonikatööstus ja rõivatööstus jms. Nendes sektorites kaasneb suur osa heitkogustest tootmisahela eri etappidega, nagu toormaterjalide hankimine, komponentide tootmine, logistika, tarnijate tegevused ja toodete kasutamine ning jäätmekäitlus. Kuna Skoop 3 hõlmab kogu väärtusahela kaudseid emissioone, võivad need olla märkimisväärselt suuremad kui Skoop 1 ja Skoop 2 heitkogused ning moodustada suurema osa kogu ettevõtte süsiniku jalajäljest. Sageli on just Skoop 3 kategooriad kõige keerulisem osa KHG inventuuris.

Mis on Skoop 3 ülesvoolu ja allavoolu?

Skoop 3 heitkogused jagunevad omakorda ülesvoolu ja allavoolu tegevusteks.

Ülesvoolu emissioonid hõlmavad kasvuhoonegaaside kaudseid heitkoguseid, mis tekivad organisatsiooni poolt hangitud või tarnitud toodete ja teenuste tootmisel. Need emissioonid tekivad alates tooraine hankimisest kuni toodete väljastamiseni ettevõttes, mida tuntakse ka kui “hällist väravani” lähenemist.

Allavoolu emissioonid tekivad pärast seda, kui lõpptooted on ettevõttest lahkunud, ja hõlmavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis on seotud toodete transpordi, müügi, tarbimise ning nende kõrvaldamisega kasutusea lõpus, mida nimetatakse ka “väravast hauani” lähenemiseks.  Lisaks kuuluvad allavoolu emissioonide alla ka investeeringute ja frantsiisidega seotud heitkoguseid.

Investeeringutega seotud emissioonid hõlmavad finantseerimistehinguid ja kapitali liikumist, sealhulgas osaluse investeeringuid, laenudega seotud emissioone ja projektide finantseerimist. Investeeringute puhul arvestatakse ettevõtte proportsionaalset osalust investeerimisportfellis ning seetõttu kuuluvad need kaudsete heitkoguste hulka, mida ettevõte ise otseselt ei kontrolli.

See kategooria kohaldub eelkõige investoritele (st ettevõtetele, kes teevad investeeringuid kasumi teenimise eesmärgil) ja ettevõtetele, kes osutavad finantsteenuseid.

Frantsiiside puhul kuuluvad skoop 3 alla heitkogused, mis tekivad frantsiiside tegevuse käigus, kuna frantsiisi andja ei kontrolli otseselt nende tegevusi. Frantsiis on äriüksus, mis müüb või levitab teise ettevõtte tooteid või teenuseid litsentsi alusel, kindlas asukohas. Seetõttu peab frantsiisi andja arvestama nende üksuste skoop 1 ja skoop 2 heitkoguseid kui osa oma skoop 3 emissioonidest.